Kokalehti aga müüakse vabalt turul ning kohalikud on neid kasutanud tervistaval eesmärgil juba aastatuhandeid. Nendest lehtedest imes kokaiini välja alles valge inimene. Peruu kasvatas kunagi poole maailma kokalehtedest. See on kindel ja tasuv bisnis, sest kokapõõsas ei vaja eriti hooldamist, aga saaki annab kolm korda aastas! Muide kokapõõsa kasvatamine on Peruus täiesti legaalne. Illegaalne on aga nende lehtede müümine narkokartellidele. Ette on nähtud nende müük hoopis valitsusele, kes sellest siis kokateed valmistab. Muidugi hinnavahe on ikka mitmekordne.

Praegu on aga kokakasvatuses kriis. Toodang on langenud umbes kolmandikuni hiilgeaegadest. Põhjuseid selleks on mitu. Esmalt muidugi poliitiline - narkovastane võitlus on tõhustunud ja kaubateed on läbi lõigatud. Teiseks aga ka üllatavalt looduslikud põhjused - nimelt on kokapõõsaid tabanud mingi seenhaigus, samuti on maapind nendes istandustes ka üsnagi ära kurnatud.

Meile kokaiini ei pakkunud aga keegi, tundus, et selline asi on turistiteedelt hoolikalt kõrvaldatud.

Coca Cola'st on populaarsem aga kohalik jook Inca Cola, mis oma erkkollasest värvist hoolimata täitsa tore ja magus jook on. Üldiselt on mägedes liikudes vaja palju juua.

Tuleb nentida, et hoolimata konkistatooride ja kolonisaatorite järjepidevast hävitustööst ja suurtest turistide armeedest, on sealne energeetika ikkagi võimas, kuigi suures osas saab sellest aru alles kodumaa pinnal tagasi olles. Vaimsuse ja energia otsijaid on Peruu mägedes palju ja sellest on ka palju kirjutatud. Olles ise seal sees, ei olnud nagu midagi erilist tunda, kuigi mõtteselgus ja sisemine rahu olid, jah, suuremad, aga seda alles siis, kui olin korralikult aklimatiseerunud.

Kõige üllatavama energiaga koht oli aga kõigi kuulsate varemete asemel hoopiski Sillustani Hauaplats - koht, kuhu ma läksin väga suurte eelarvamustega, et no mis meil seal surnuaias ikka otsida on! Aga! Nii tohutu võimsat nii sisemist kui välimist vaikust pole mina enne kogenud! Ja sealjuures oli veel väga positiivne tunne! Ja koht ise ei vasta ka mingit pidi meie tavaettekujutusele surnuaiast.

Puuma sümboliseeris ketshuatele jõudu ja seda igapäevast argireaalsust, kondor sümboliseeris ülailma ja madu allilma.

Cuzco on suur ja "madaltihe" linn. Aga vanalinnas asuvast hotellist on kõik kohalikud vaatamisväärsused pea poole tunni jalutuskäigu kaugusel ning ilusa ilmaga on selline käimine päris tore, kui on aega ja üle ei pinguta. Nimelt on see va kõrgmäestikutõbi selline hiiliv asi - sa võid tunda end üsnagi normaalselt ja mitte ka väga pingutades võib äkki ja ootamatult kehal mõõt täis saada ja oledki sirakil. Sest see tabab just füüsilist keha - keha lihtsalt väsib ilma näiva põhjuseta ära, samal ajal võib emotsionaalne keha end suurepäraselt tunda.

Arvatavalt maailma üks kõige kuulsamaid müstilisi paiku. Legendaarne konkistadooridest puutumatuks jäänud mäenukk. Aga praegusel ajal marsib seal ringi ligi 1000 inimest päevas (ametlikel andmetel 300.000 aastas)!

Ja see on suur turismibisness, mis ringleb oma konveieril. Põhilised külastajad on hallipäised USA pensionärid, Jaapani turistid ja suurte seljakottidega New Age lõngused. Aga Machu Picchu otsas käib ka karkudel inimesi. Kõige raskem kahtlemata on seal aga sellistel sadakond kilo ülearu söönud USA turistidel - millist ekstreemsust nemad sealt otsivad, pole teada.

Nüüd MPst endast. Võrreldes Cuzco ümbrusega ja üldse lõunapoole jäävate aladega, on seal olemas tõelisi kaljusid. Mujal on lihtsalt punakad rusuhunnikud, mis suvel ilusti haljendavad ja on päris viljakad, talvel aga kõrbevad pruuniks, olgugi, et mäed seal isegi kõrgemad on kui MPs. MP asetseb vihmametsade piirkonnas, "vaid"(ümbritsevate aladega võrreldes) 2,3 km kõrgusel tõesti maalilises ja imposantses paigas, kusjuures mäe jalamil tuhiseb mööda ka Urubamba jõgi, mis viib oma veed Amazonasesse ja seega Atlandi ookeani, kuigi Vaikne ookean oleks vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel.

Ilm on sealkandis väga muutlik ja päikesepaiste võib asenduda vihmasajuga kõigest mõne minutiga, samas on võimalik neid vihmapilvi tõesti oma käega katsuda, kui nad sust mööda tuhisevad! Aasta keskmine õhuniiskuse % on 91!

Kohapeal keegi ei arutle, kes ja milleks need jooned ja joonised tegi. Konstanteeritakse lihtsalt fakti ja näidatakse lennuki pealt näpuga ette kõik need teada-tuntud jooned ja kujutised. Jooniste suurus kõigub mõnekümnest mõnesaja meetrini. Jooned aga on kümneid kilomeetreid pikad. Pikim joon on 65 km pikk!

Oluline on joonte-jooniste vaatamise aeg - parim aeg on kas hoomikul vara või õhtul hilja, s.o. siis, kui päike on madalal.

Vaieldamatult oli see platoo muistsel ajal suur pühapaik, rituaalide paik. Ka on leitud sealt lisaks joontele templite ja püramiidide jäänuseid. Oletatakse, et muuhulgas oli platoo ka maagiapaigaks, kus loitsiti kõige olulisemat asja sealse kandi jaoks - vett ja vihma. Samas on mõned teooriad välja pakkunud, et tegemist on ümbruskonna vähendatud mudeliga, mida sai samuti kasutada maagilistel rituaalidel. Üldiselt on kõik sealsed joonised tehtud nö ühe joonega - ehk teisisõnu mööda joont käies on võimalik läbida terve kujund. Ja neid mööda kulgeti siis kas üksikult mingi meditatsiooniseisundi saavutamiseks või suuremates protsessioonides. Tänapäeval aga igatüht sinna ringikolistama ei lubata - jooned on karmi kaitse all.

Nazca joonte kõige suurem ja tunnustatum uurija - saksa matemaatik Maria Reiche on jooni uurinud ja nende säilimise eest võidelnud üle poole sajandi. Tema viimaste arvamuste järgi on selle jooniste platoo puhul tegemist muistse pühapaigaga ja need jooned olid teed unenäomaailma. Unenäomaailm oli muistsetele indiaanlastele, aga ka Siberi shamaanidele ja Austraalia aborigeenidele vaat et tähtsamgi, kui see argireaalsus siin.

Maailma kõrgeimal asetsev laevatatav järv. 3809 m üle merepinna. Sügav ja läbipaistev. Ja kõrvetav Päike on väga lähedal! Kui taevas on selge, siis on kohe tunda nagu mingit elektrisärinat, kui Päike oma kiirgust seal Maa peale saadab! Ja valget inimest ei päästa selle intensiivsuse eest ükski päikesekreem - kuskilt ikka nahk maha tuleb!

Samas elab Titicaca järve peal oma roosaarekestel juba aastatuhandeid Urose rahvas, kes on üle elanud palju kõrgkultuure sealkandis, mis on tulnud ja läinud, nemad aga elavad edasi. See on üks suuri ja mõistetamatuid asju - mida neil on seal teha? Praegu neid vaadates tundub neil olema ainult üks põhjus eksistentsiks - turism. See on turisti jaoks maaliline ja eksootiline maailm oma kõikuvate ja lirtsuvate roosaarekestega ning värvikirevate inimeste ja suveniiripoodidega. Aga milline on olnud nende eksistentsi põhjus aastatuhandeid enne turiste? See jäi küll selgusetuks. Samas reuma ja radikuliit on neil juba geneetilises koodis sees, kuna külma rõskust on seal palju, sest järvevee aastaringne temperatuur on ainult 9 kraadi. Järves suplemisest räägitakse legendi, et üks Soome naine olla käinud proovimas, kohalikele selline ketserlik mõte pähe ei tule.

Peruu on üldiselt turismi soosiv maa, kuna see toob raha sisse ja selles vallas on mindud isegi niikaugele, et on kehtestatud riigist lahkumise maks (nimetus pole küll ametlikult selline, aga mõte jääb samaks) - 25 dollarit (400krooni)! Lihtsalt seepärast, et sa ära lähed!