Snoobide
raamat
ÜHE SÄÄRASE SULEST
William Makepeace Thackeray
Tõlkija: Berk Vaher
formaat: 13 x 20 cm
lk. arv: 208
kõvaköites
isbn 9985-9318-7-4
17 asjakohast ja ilmestavat autori
illustratsiooni.
William Makepeace Thackeray (1811–1863)
tuntuim teos on küllap romaan “Edevuse laat” (1. tr 1847–48, e. k. 1959) –
eelviktoriaanliku Inglismaa ühiskonnakihtide ja tõekspidamiste satiiriline analüüs.
Kuid paljuski samu probleeme käsitleb ka “Snoobide raamat”, mis ilmus 1846–47
järjejutuna inglise huumoriajakirjas “Punch”.
“Snoobide raamat” näib esiti ründavat uhkeldavaid aadlikke, kes pärivad aukraadid,
varanduse ja võimu nii lihtrahva kui intellektuaalide üle, ilma et neil oleks ühiskonna
ees teeneid või isegi voorusi nende teenete sooritamiseks. Kuid järk-järgult jagub üha
rohkem pilkeid hoopiski väikekodanlastele, kes aadlikke kummardavad ning nende
luksuslikku elustiili järele aimata püüavad, pettes ja alandades üksteist ja
iseennast.
Eestis pole hertsogeid ja krahve, pole kuninglikku õukonda. Kuid oma seltskond on meil
ometi – ning on küllaga klantsajakirjade lehekülgedele püüdlejaid, kelle hiilgus
sageli vaid välise võõbaga piirdubki. Kui ise Inglismaal viibisin, lasksin kodustel
endale Kroonikaid saata, et tunda natuke rõõmu kaasmaalaste edu ja õnne üle; kuid
läks mööda paar kuud – ja musterabielu oli lõhki, suurärimees oli pankrotis,
elumees üledoosi võtnud ja moralist leiti bordellist. Nende asemele tulid aga uued
kohalikud ülikud, keda lihtsam rahvas võiks imetleda ja kes ju ise omakorda laia ilma
aadlikke, miljardäre ja staare järele aimavad.
Nende silmapaistvus meedias tuleneb snoobist kõigis meis, kes me avalikult või salakesi
seltskonnauudiseid loeme, ilupilte vaatame, ise nendele sattuda ihkame. Nemad on meie ja
meie oleme nende nägu ja tegu. Snoob meis muudab poolteist sajandit hiljemgi
päevakajaliseks ka Thackeray “Snoobide raamatu”. Lisaks sellele pärineb teos ajast,
mil inglise kultuur eriti intensiivselt enesemõtestamise ja identiteediotsingutega
tegeles – nii nagu Eesti praegu. Kuna nõnda jõuti tänini püsiva “vana hää
Inglismaa” märgisüsteemini, võiks “Snoobide raamatut” käsitada ka ühe näitena
kogu kultuuri tõhusast eneseanalüüsist. Ennekõike on see aga lihtsalt üks lõbus
lugemine.
Berk Vaher,
tõlkija
ÜLIKOOLISNOOBIDEST
Ma võiksin kirjutada hulga raamatuid,
mis käsitleksid kõiksugu Ülikoolisnoobe; nii meelsasti meenutan neid ja nii palju on
mälestusi. Ennekõike sooviksin kõnelda mõnede Professorsnoobide naistest ja
tütardest; nende meelelahutustest, harjumustest, armukadedustest; nende süütuist
kavalustest noorte meeste peibutamisel; nende piknikest, kontserteist ja õhtustest
pidudest. Huvitav, mis on küll saanud Emily Bladesist, mandingo keele professor Bladesi
tütrest? Ma mäletan tänapäevani tema õlgu, kui tema ümber istus ligi seitsekümmend
noorhärrat Korpusest ja Catherine Hallist, kui ta lõbustas neid silmavolksutuste ja
kitarril mängitud prantsuse lauludega. Oled sa abiellunud, kaunis õlgade-Emily? Mis
kaunid näpukesed vudisid üle keelte! – milline piht! – milline rabav mereroheline
läiksiidist rüü! – milline kuklimõõtu kamee! Üksvahe olid kolmkümmend kuus
üliõpilast Emily Bladesi armunud; ja ei leidu piisavaid sõnu kirjeldamaks kahjutunnet,
kurbust, sügavat-sügavat haletsust – teisisõnu viha, raevu ja ebaviisakust –
millega kohtles teda preili Trumps (flebotoomia professor Trumpsi tütar), kuna Emily ei
kõõritanud ega polnud tal tuulerõugearme.
Mis puutub noortesse Ülikoolisnoobidesse, siis olen ma nüüd liiga vana, et neist väga
familiaarselt kõnelda. Minu mälestused nendest jäävad kaugele-kaugele minevikku –
peaaegu sama ammusesse kui Pelhami aeg.
Tookord pidasime snoobideks rõõsailmelisi selle, kes alati kabelis käisid; kes
kandsid ilma paelteta poolsaapaid; kes iga päev võtsid ette kahetunnise jalutuskäigu
Trumpingtoni teel; kes said ülikoolilt stipendiumi ja käitusid ühiselamus kõrgilt. Me
olime ennatlikud oma kohtuotsuses nooruslikule snooblusele. Kingapaelteta mees täitis oma
saatust ja kohust. Ta tegi headmeelt oma vanale hoidjale, Westmorelandi kirikuõpetajale,
või siis aitas oma õdedel Daamidekooli rajada. Ta sai teadurikoha, võttis naise, rajas
kodu. Nüüd on ta koguduse vanem ja peab päris vahvaks kuuluda “Oxfordi ja
Cambridge’i klubisse”; ning koguduserahvas armastab teda ja norskab ta jutluste ajal.
Ei, ei, tema ei ole snoob. Mitte saapapaelad ei tee härrasmeest ega ole
poolsaapad talle pilkeks, kuitahes paksu tallaga nood on. Mu poeg, sina oled snoob, kui sa
kergemeelselt põlgad meest, kes täidab oma kohust, ning keeldud surumast aumehe kätt,
kuna see kannab berliini villast.
Poistekamba jaoks, keda oli kolm kuud varem piitsutatud ja kellele ei lubatud kodus üle
kolme klaasi portveini, ei tundunud tookord sugugi labane üksteise tubadesse ananasside
ja jäätiste ümber koguneda ning end shampuse ja punaveiniga vinti tõmmata.
Tookord “veinipeoks” kutsutule tagasivaatamine tekitab teatavat hämmeldust.
Kolmkümmend poissi ümber laua, millel on nigelad maiustused, joomas nigelaid veine,
jutustamas nigelaid lugusid, laulmas ikka ja jälle nigelaid laule. Piimapunsh –
suitsetamine – õudne peavalu – kohutav näitemäng hommikulauas, ja tubakalõhn –
teie hooldaja-vaimulik selle keskele sisenemas – lootes leida teid algebrasse
süüvinult ning avastades korrapidaja soodavett manustamas.
Leidus noormehi, kes põlgasid veinipidude rohmakaid hüvesid nautivaid poisse,
korraldades ise uhkusega detailipeeni prantsuspäraseid einekesi. Nii veinipidude kui
einekeste korraldajad olid snoobid.
Oli ka neid, keda hüüti “riietujateks” snoobideks: Jimmy, kes ilmus kellaviieteele
hoolikalt üles mukituna, kameeliaga nööpaugus, läikivate saabastega ja uute
tallenahast kinnastega, mida ta kaks korda päevas vahetas; Jeremy, kes paistis silma oma
“juveelidega” – noor eesel, les kilgendas üleni kettides, sõrmustes ja
särgineetides; Jacky, kes iga päev pühalikult Blenheimi teel ratsutas, ballikingades ja
valgeis sukis, juuksed lokitud; kõik kolm pidasid end ülikooli rõivastuse
maitsekohtunikuks – ja kõik kolm olid eriti jubedat liiki snoobid.
Muidugi oli ka Spordisnoobe, ja on alati – noid õnnelikke olevusi, kellesse loodus on
istutanud slängilembuse; kes tuiasid hobusekasvatajate tallide ümber ja juhtisid
teatraalsel moel Londoni troskasid – ning keda võis näha koidikuhahetuses üle õuede
loivamas, öösiti tegelesid nad täringumängu ja pimepakkumisega, ja ei puudunud
üheltki võiduajamiselt ega poksimatshilt; ning nad osalesid murdmaavõidusõitudel ja
pidasid bullterjereid. Nendest isegi hullemad Snoobid olid nood õnnetud viletsad
närukaelad, kellele jahipidamine üldse ei meeldinud ja kes seda endale lubadagi ei
saanud, ning kes kahejalase kraavi ees surmahirmu tundsid, ent ometigi käisid jahil, sest
Glenlivat ja Cinqbarid käisid jahil. Sääraste variatsioonid olid Piljardisnoob ja
Sõudmissnoob, ning sääraseid leidub mujalgi kui ülikoolides.
Veel leidus seal Filosoofilisi Snoobe, kes ahvisid väitlusklubides riigimehi järele ja
kes uskusid tõsimeeli, et valitsus pidas aina ülikoole silmas, et valida välja
kõnemehi Alamkotta. Oli jultunud vabamõtlejaid, kes ei löönud kellegi ega millegi ees
risti ette, välja arvatud ehk Robespierre ja Koraan, ning õhkasid päeva järele, mil
preestri kahvatu nimi kahaneks ja hääbuks valgustatud maailma raevu ees.
Kuid kõige hullemad kõigist Ülikoolisnoobidest on need õnnetud, kes murravad kasvõi
kaela, ihast ahvida endast paremal järjel olijaid. Smith tutvub kolledzhis tähtsate
inimestega ja häbeneb oma kaupmehest isa. Jonesil on väärt tuttavad ning ta elab nende
moel nagu lustlik vabameelne jorss kunagi, laostades oma isa ja röövides oma õe vara ja
invaliidistab oma noorema venna elualguse selle nimel, et auväärt lordi lõbustada ja
söör Johni kõrval ratsutada. Ja kuigi Robinsonile võib pakkuda suurt lõbu end kodus
samamoodi täis tõmmata nagu kolledzhis ning lasta end koju vedada politseinikul, keda ta
äsja üritas pikali lüüa – mõelda, mis lõbu see tema ema vaesele vanale hingele
valmistab! – pajukil kaptenilesele, kes on kogu elu kokku hoidnud, et too lustlik noor
jorss võiks ülikoolihariduse saada.
Back to Top
