Imeline aed
Edith Nesbit
Tõlkija: A. Mägi
formaat: 13 x 20 cm
lk. arv: 184
pehmete kaantega
isbn 9985-9318-1-5
Edith Nesbiti kohta
internetis
Sisukord
Algus
Manor House
Imeline aed
Esimene raamat
Kesköine seiklus
Tagaotsitav
Detektiive mängimas
Kangelanna
Järgmisel hommikul
Nõidust sepitsemas
Võõrastetuba
Teine raamat
Roosiravi
Limonaadinaine
Õiglus
“Caesari” juures
Le-o-pard
Leopardimürk
Südamesoovilill
Vahamees
Ruperti meeleparandus
Portree
Lõpp
Imeline aed.
Väga tore oli järgmisel hommikul ärgata tohutus pehmes voodis – baldahhiinvoodis
kroogitud siideesriiete vahel – ja läikiva mööbli keskel, milles päikesepaiste
helkis vastu nagu tumedais peegleis. Ja hommikusöök oli kena, mitmesuguste toitudega,
mida serveeriti piirituslampidel hõbenõudes: praetud sink, vorstid ja praetud munad,
ning nii palju röstitud saia ja marmelaadi, kui süda soovis; mitte vaid puder ja õunad
nagu tädi Emmeline’i juures. Oli teed, kohvi ja kuuma piima. Kõik eelistasid kuuma
piima.
“Aiman,” ütles Caroline, valades seda suurest hõbekruusist, mille kõrv oli
varustatud elevandiluust jätkudega, et see ei läheks liiga kuumaks, “aiman, et tunneme
rõõmu meie siinoldud aja igast sekundist.”
“Muidugi,” pomises Charles vorsti süües. “Kas onu Charles ei ole armas?” lisas
ta selgemini. “Nägin teda öösel unes – ta maalis oma nägu nende värvidega, mis ma
Carolile kinkisin, ja siis me pumpasime temasse lõõtsaga õhku, et ta paksemaks läheks.”
“Ja kas ta läks?” päris Caroline.
“Ta läks lõhki,” vastas Charles lühidalt, “ning sadas kuivanud lehtedena alla.”
Järgnes rahulolev vaikus. Siis...
“Mida me kõigepealt teeme?” küsis Charles. Ja õed vastasid ühel häälel: “Hakkame
raamatuid otsima, muidugi.”
Ning nad lõpetasid hommikusöögi, kavatsusega iga auk ja nurk selles imetlusväärses
majas läbi otsida.
Aga kui nad helistasid teenijale, et lasta laud koristada, ilmus emand Wilmington.
“Teie onu laseb teile öelda, et tema arvates oleks tervisele kasulik, kui viibiksite mõned
tunnid vabas õhus,” ütles ta tasase, ent selge häälega. “Tema ise hingab värsket
õhku pärast lõunat. Niisiis, palun teid otsekohe välja minna ja mitte enne kella üht
tagasi tulla,” lõpetas ta äkki loomulikul toonil.
“Kuhu me peame minema?” küsis Charlotte tusaselt.
“Mitte väljapoole parki,” vastas pereemand. “Ja härra Charles ütles,” lisas ta
vastumeelselt, “kui soovite nimetada mõnd magustoitu...”
Lühikese nõupidamise järel teatati: “Siirupipuding, palume,” ja kui emand
Wilmington oli minema tippinud, pöördusid nad üksteise poole ja ütlesid:
“Tubli mees!”
“Vahva vana!” ja
“Niisugune peabki üks onu olema.”
Siis läksid nad välja, nagu neid oli kästud. Nad võtsid jalast kingad ja sukad, mida
neil polnud kästud teha – kuid, teisest küljest, ka mitte keelatud – ja kõndisid
paljajalu rohus, mis puude all oli veel jahe ja kastene. Ja siis panid nad kingad uuesti
jalga ning uurisid parki ja hoovi, kus tallipoiss vilistades poleeris hobuseriistade hõbepandlaid.
Nad uurisid talli, lauta, hobuseriistade kuuri, põhu- ja heinaküüni. Ja siis läksid
nad tagasi parki ning ronisid puude otsa – mitte väga kõrgele, sest see oli neil
esimene kord. Varem polnud neil selleks kunagi võimalust avanenud.
Ja kogu selle tegevuse kestel otsisid nad alateadlikult – kuigi nad ei viibinud alati mõtetega
selle juures – aeda.
Kuid seal polnud mingit aeda!
Nad pidid selle tõsiasjaga leppima, kui olid veetnud kaks tundi päikesepaistes ja
roheluses.
“Aga ma olen kindel, et ema rääkis aiast,” ütles Caroline, istudes maha rohule; “ilusast
aiast ja terrassist.”
“Võib-olla ei meeldinud see aed onule ja ta lasi selle hävitada,” arvas Charles.
“Kole küll, kui siin pole aeda,” ütles Caroline. “Juba nende lillede pärast, mida
me kavatsesime kirjades saata. Olen kindel, et metsalilledel ei ole nii sügavat tähendust.”
“Ja pealegi ei ole me näinud ühtki metsalille,” märkis Charlotte. “Oh häda!”
“Pole viga,” sõnas Charles, “mõelge, et me hakkame maja läbi otsima – ja leiame
ehk raamatud. Kui tuppa läheme, siis küsime peenelt daamilt, miks siin ei ole aeda.”
“Nii kaua me ei oota,” teatas Charlotte. “Lähme, küsime sellelt lõbusalt mehelt,
kes poleerib hobuseriistu. Näib, et tal ei ole midagi selle vastu, kui temaga kõneleme.”
“See on sama mees, kes meid eile siia sõidutas,” tähendas Charles.
Niisiis läksid nad justkui vana sõbra juurde. Ja kui nad küsisid Williamilt, miks pole
aeda, vastas mees nende üllatuseks kaunis pahaselt:
“Kas nad pole teile seda veel näidanud? Või pole aeda? Kogu ümbruses pole nii uhket
aeda. Tulge, ma näitan teile.
”Ja ta sammus tagaukse poole, mis üllatas lapsi veelgi enam.
“Me ei tohi enne lõunat sisse minna,” ütles Caroline; “ja pealegi tahaksime
kangesti näha aeda – kui siin tõesti on aed.”
“Muidugi on, preili,” vastas William. “Virtin ei näegi teid, kui kähku teete. Ta
on nüüd oma toas – oma arvete ja asjade juures. Ja peremees ei liigu hommikuti kunagi
siin tagumises majaosas.”
“See on vist lukustatud aed ja ta kavatseb tuua võtme,” sosistas Charles. Kuid seda
William ei kavatsenud.
Ta viis nad lubjatud koridori, kus oli kappe ja sahvreid ning mille lõpus oli rohelise
fliisriidega ülelöödud uks. Ta avas selle ja nad astusid eeskotta.
“Ruttu!” sõnas William, läbis koja ja avas teise ukse. “Tulge tasa sisse,”
kutsus ta ja sulges uuesti ukse. Nad viibisid väikeses nelinurkses ruumis, mille keskelt
viis kivitrepp alla, otsekui kaevu. Auku ümbritses kolmest küljest puust kaitsevõre ja
muidu polnud ruumis peale Williami ja laste midagi ega kedagi.
“Salatrepp,” hõiskas Charlotte. “Oh, ei või olla. Kui tore!”
“Arvan, et kord oli see tõesti salajane,” ütles William, tõmbas tiku põlema ja süütas
küünla, mis asetses trepi otsas vaskküünlajalas. “Seda käsipuud siin vanasti ei
olnud, ja te näete seda vagu seina ääres. Minu vanaisa ütleb, et varem oli auk kaetud
laudadega ja nende otsad käisid sinna vakku. Trepi kohal oli arvatavasti luuk või midagi
niisugust.”
“Aga mis trepp see on? Kuhu see viib? Kas me läheme alla?” pärisid lapsed.
“Jah, ja kähku. Seda treppi ei tohi kasutada õieti keegi peale peremehe. Aga teie ju
ei kaeba minu peale. Mina lähen kõige ees. Vaadake ette, preilid. Astmeservad on veidi
kulunud.
”Nad vaatasid ette ja läksid alla, järgnedes sinakaskollaselt vilkuvale küünlaleegile.
Astmeid ei olnud palju.
“Nüüd otse edasi,” ütles William ja tõstis küünla kõrgele, valgustades pikka,
sirget, võlvitud laega kivist käiku, mille põrand oli kaetud kiviplaatidega.
“Vaimustav!” hõiskas Charlotte hingetult. “Kui tore, et te meid siia tõite. Kuhu
see käik viib?”
“Oodake veidi,” vastas William ja läks edasi. Käik lõppes jälle trepiga, mis viis
seekord ülespoole, ja trepi otsas oli uks. Kui William selle avas, pilgutasid kõik
silmi, sest ust raamisid rohelised lehed, mille vahelt paistis sinine taevas.
“Siin on aed,” lausus William. Ja seal tõesti oli aed.
“Teisel pool on teine uks, kust aednikud sisse ja välja käivad,” seletas William.
“Muretsen teile hiljem selle võtme.
”Uks oli avanenud lehtlasse, mille sissekäiku varjasid tihedad põõsad.
“Oh, suur tänu,” ütles Caroline. “Aga millal see käik ehitati ja milleks?”
“See käik ehitati siis, kui majarahvas oli liiga uhke, et läbi hoovi aeda minna, ja
liiga laisk, et maja ümbert ringi minna,” vastas William. “Praegu ei pääsegi hoovi
kaudu aeda,” lisas ta. “Nägemiseni! Pean nüüd tagasi minema, preilid. Ärge
kellelegi rääkige, et ma teid siia tõin.”
“Muidugi mitte,” vastasid lapsed. Ja Charles lisas: “Aga ma ei teadnudki, et see
maja on nii vana – nagu ajaloolistel aegadel loodud salakäigud.”
“Tagumine osa on jumal teab kui vana,” ütles William.
Ta pöördus läbi ukse tagasi ja lapsed pugesid läbi varjulise lehestiku kõige
ilusamasse müüriga piiratud aeda, mis eales võib leiduda. Mulle isiklikult meeldivad müürita
aiad, kus terrassid võimaldavad avaraid vaateid. Selles aias polnud näha midagi peale kõrgete
puude – ja aia enda.
Madalam osa oli köögiviljaaed, kääbusviljapuude ja kitsaste lillepeenardega
nelinurkadeks jaotatud – need lillepeenrad olid nagu lillelised äärised vanamoodsate
taskurättide ümber. Umbes aia keskel algasid astmed – terrass kivibalustraadiga, ning
teisel pool oli lilleaed, keskel päikesekell, siledate roheliste muruteedega, mida
palistasid pöökpuud, ja peenrail kasvas lilli – nii palju, et ma ei oskaks kõigile
nimegi anda.
“Kui ülikaunis!” rõõmustas Charlotte.
“Kahju, et ma oma “Lillede keelt” kaasa ei võtnud!” märkis Caroline.
“Kui hirmus korralik kõik on!” ütles Charles aukartlikult.
Nii see oli.
Kuskil polnud ühtki vigast lehte, punga või lille. Kõik taimed olid sirged, tugevad ja
haruldaselt ühtlased.
“Need näivad rohkem taimede piltide kui tõeliste taimedena,” tähendas Caroline täitsa
õigesti.
Vana aednik pühkis terrassiastmeid ja soovis lastele head hommikut.
Nad vastasid tervitusele ja jäid teda vaatama. Viisakuse pärast pidid nad midagi ütlema,
enne kui edasi läksid. Niisiis lausus Caroline:
“Kui ilusasti siin kõik kasvab.”
“Jah, seda küll,” vastas vanamees. “Võiks peaaegu öelda, et kõik on täiuslik.”
“Olete väga tubli,” kiitis Charlotte. “Teie aias ei kasva kuskil umbrohtu.”
“Ma ei ütle, et ma midagi ei tee,” vastas vanamees, “aga näib, nagu oleks see koht
õnnistatud – kõik idaneb ja kasvab iseenesest. Võib-olla tuleb see maapinnast. Ei
tea. Ja ma olen mõndagi tähele pannud.”
“Mida?” oli loomulik küsimus.
“Oh, üht kui teist,” vastas aednik lühidalt ja läks ära pika astangu lõppu.
“Kuulge!” Caroline järgnes talle. “Kuulge, kas me tohime lilli noppida?”
“Mõõdukalt,” vastas aednik ja läks eemale.
“Mine tea, mida ta mõõdukaks peab,” ütles Charles; ja nad arutasid seda küsimust
nii tõsiselt, et lõunakell helises enne, kui nad jõudsid ühtki lille noppida.
Värav aia lõpus oli lahti ja nad väljusid sealtkaudu. Värava kohal oli kivi
mingisuguste sõnade ja aastaarvuga. Nad peatusid, et veerida väljaraiutud tähti:
SIIN OLGU UNISTUSED
1589
RESPICE FINEM
Caroline kirjutas kaks viimast sõna hallide kaantega taskuraamatusse ja kui emand
Wilmington tuli sisse lambapraadi lahti lõikama, küsis tüdruk, mida need sõnad tähendavad.
“Ma ei ole kunagi järele pärinud,” vastas pereemand. “Nüüd peab see olema täitsa
ajast ja arust, ükskõik, mis nad kord tähendasid. Aga te pidite aias olema, kui neid nägite.
Kuidas te sisse pääsesite?”
Piinlik küsimus. Midagi polnud parata, tuli vastata.
“Salakäigu kaudu.” Ja seda tegi Charles.
“Keegi ei kasuta seda peale teie onu,” ütles emand Wilmington. “Ja teid paluti ju lõunani
väljas olla.”
Ta sulges järsult suu ja jätkas prae lõikamist.
“Palume vabandust,” ütles Caroline.
“Hea küll,” vastas emand Wilmington, kuid mitte südamlikult; pani kaks praeviilu
igale taldrikule ja lahkus.
“Tõesti kena on omaette süüa,” tähendas Charlotte. “Soovin ainult, et ta ei
oleks pahane.”
“Arvan, et peaksime isekeskis eriti viisakad olema,” lausus Caroline. “Kas ma tohin
sulle soola ulatada, Charles?”
“Ei, ei tohi,” vastas Charles. “See tähendab, tänan; aga igal lauanurgal on
soolatoos. Seega on meil igaühel oma toos, ja see seal…”
“On t e m a jaoks.” Charlotte viipas blondi tumedasilmse daami pildile.
“Paneme talle ka tooli ja oletame, et ta on tulnud lõunale,” pakkus Caroline. “Siis
peame käituma nagu täiskasvanud.”
“Ma ei suuda kunagi viisakaid kombeid meeles pidada,” lausus Charles tüdinult. “Neid
on nii palju – ja kõik on minu meelest tähtsusetud. Miks ei tohiks ma juua täis
suuga? See on mu oma suu.”
“Ja noaga herneid süüa. Minu arvates on noaga söömine – ilma end veristamata –
samasugune kunst kui nõiduminegi,” – Charlotte püüdis noaga taldrikult herneid tõsta
– “rääkimata tasakaalus hoidmisest,” lisas ta, kui herned tagasi taldrikule
veeresid.
“Ära tee,” ütles Caroline. “Tema vaatab sind. Charles, sina oled õnnetuseks ainus
härra lauas – kahju, et mina ei ole poiss – pane talle tool valmis!”
Ning tühjale kohale laua neljandas küljes veeretati suur rohelise põhjaga tool, mille
mahagonselg oli vasega ilustatud.
“Nüüd ei tohi ükski meist teda vaadata – pilti, ma mõtlen. Siis ei või me kindlad
olla, et ta ei istu seal toolil,” ütles Caroline.
Pärast lõunasööki otsis Caroline “Lillede keelest” kahetsust tähendavaid lilli.
Oli kokku lepitud, et emand Wilmingtonile tuleks kinkida lillekimp.
“Karuvabarnad,” sõnas Caroline, sõrm raamatus. “Need tähendavad kahetsust, aga
nad ei sobi hästi buketiks. Ka raudürt tähendab kahetsust, kuid ma ei tea isegi,
milline see on.”
“Paneme karuvabarnate hulka võõrasemasid,” pakkus Charlotte. “See tähendaks siis
kahetsusmõtteid.”
Ning kui majapidajanna hiljem alla tuli, kenas mustast alpakast pärastlõunakleidis, võeti
ta vastu võõrasemakimbuga.
“Tõenduseks, et meil on kahju selle salatrepi pärast,” seletas Charlotte. “Aga
vaadake ette, sest karuvabarnad on kahetsus ja nad torgivad valusasti!”
Emand Wilmington naeratas ja nägi päris kena välja.
“Tänan,” ütles ta. “Loodan kindlasti, et säärased eksimused ei kordu.”
See ei olnud kõige kenam viis kahetsusbuketti vastu võtta, aga võib-olla emand
Wilmington lihtsalt ei osanud kena olla, arvas Charlotte. Igatahes näis tal heameel
olevat ja see oli peaasi, nagu väitis Charlotte.
Emand Wilmingtonile oli meelehead valmistatud ja nüüd ihkasid lapsed ka kellelegi
teisele meelehead teha. Onu oli ainus mõeldav isik, kelle meeleheaks nad võisid midagi
ette võtta.
“Mis te arvate, kui seaksime kõik raamatud söögitoa raamatukapis värvide järgi –
kõik punased kokku ning kõik rohelised ja inetud omaette riiulile,” soovitas
Charlotte. Teised olid nõus. Nii et pärastlõuna möödus linnutiivul, nagu Caroline ütles,
ja kui saabus teeaeg ning põrand, sohva ja toolid olid kaetud raamatutega ning ühel
riiulil ilutsesid rõõmsad punased raamatud ja teist riiulit täitsid poolenisti
tagasihoidlikud rohelised…
“Teie onu ei tule täna teed jooma,” lausus emand Wilmington, “ja see on kindlasti päris
hea. N i i s u g u n e segadus! Kuulge, las ma panen need tagasi ja teie minge
käsi pesema.”
“Me paneme need ise tagasi,” ütlesid lapsed, kuid asjata. Nad pidid minema käsi
pesema ja emand Wilmington ladus kogu aeg raamatuid riiuleisse, kui nad teed jõid. Ta
tegi seda kannatlikult ja hoolikalt ega osutanud üldse tähelepanu värvidele, ning tema
hool ja kannatlikkus näisid rääkivat valjemini kui kõik sõnad, mida ta oleks võinud
öelda: “Jah, seal te istute ja joote teed, ja m i n a ei saa teed juua, sest pean teie
järelt koristama. Aga ma ei kaeba. Ei.”
Lapsed oleksid muidugi palju meelsamini tahtnud, et ta oleks kaevanud. Aga nad ei saanud
seda öelda.
Back to Top
