|
Ajalugu:
Argentiina dogi on suhteliselt uus tõug. Algusaastaks
võib lugeda 1925. aastat, mil 18-aastane Antonio Norez
Martinez (kes oli ka edaspidi tõu planeerija) ja aasta
noorem Augustin otsustasid luua jahikoera, mis sobiks suurte
loomade jahiks Argentiina oludes. Vanemate ja ka perekonnatuttavate
toetus oli suur ja poisid said plaani ellu viima hakata.
Aluseks otsustasid poisid kasutada Cordoba võitluskoera,
kes oli tuntud oma ülima vapruse poolest ja kellede esiisade
hulka kuulusid Inglise mastiff, Inglise buldog, bullterrier ja
bokser (Cordoba võitluskoer on tänaseks välja
surnud).
Noored Martinezid võtsid 10 emast Cordoba
võitluskoera ning esimeseks prioriteediks oli poistel
elimineerida nende võitlushimu ja luua jahiinstinkt. Esimese
tõustandardi kirjutas Antonio juba 1928. aastal. Antoniost
sai peale koolipõlve kirurg ja ta rafineeris oma plaane
uuele tõule veelgi. Toodi sisse pointer, bokser, Taani dogi,
bullterrier, bulldog, Iiri hundikoer, Prantuse mastiff,
Pürenee mastiff ja viimaks Hispaania mastiff, kellelt
igaühelt sai Dogo väärtusliku lisaomaduse
(lähemalt loe altpoolt).
1956. aastal Antonio tapeti ning uus tõug oli
seetõttu väljasuremise äärel; siiski Augustin
võttis venna aretusplaanid üle ja kolis tõu
peakorteri Cordobast Esqueli. Kuna Augustin oli ka Argentiina
suursaadik Kanadas, kasutas ta seda võimalust, et Dogot
maailmas reklaamida. Et argentiinlased ja nende naabrid kasutasid
Dogot väga edukalt metssea- ja puumajahil, oli Dogo
Argentinost kiiresti saamas legend.
1964. aastal tunnistati Argentiina kennelliidu poolt Dogo
Argentinot kui koeratõugu ja 1973. aastal tunnistas sama ka
FCI. 48 aastaga oli saanud kahe poisi unistusest tegelikkus. top
Esivanemad:
Antonio valem oli järgmine:
Cordoba võitluskoer, kellele ta lisas pointeri
lõhnameele pärast, bokseri elavuse ja õrnuse
pärast, Taani dogi suuruse pärast, bullterrieri
kartmatuse pärast, buldog tugeva rindkere ja julguse
pärast, Iiri hundikoera tema jahiinstinkti pärast, Dogue
de Bordeaux' tugevate lõualuude pärast, Pürenee
mäestikukoera tema valge karva pärast ja Hispaania
mastiffi jõu pärast.
(mõned ajaloo ümberjutustajad on Pürenee mäestikukoera
asendanud Pürenee mastiffiga, mõned üldse 'Great
Pyrenean Mastiff'-iga. Tõepoolest, mõlema tõu
nimi on sarnane, kuid minu teadmise kohaselt peaks tegemist olema
ikkagi Pürenee mäestikukoeraga ehk 'Great Pyrenees'. Nende
kahe tõu erinevuse seletust saad vaadata 'Mastin de los Pireneos'
leheküljelt.) top
Kasutamine:
Alguses kasutati Dogot Argentiinas lisaks jahile armee ja
politseitöö tarbeks, samuti pimedate juhtkoerana.
Praegu kasutatakse teda peamiselt jahiks, olgu siis jahitavaks
metssiga, põder või lõvi. top
Iseloom:
Dogo vajab tugevat füüsilist kontakti inimesega. Ta
huvitub kõigest, mida inimene ette võtab, ta naudib
ka külaliste seltsi koos perega. Seda muidugi senikaua, kuni
miski teda ega peremeest ei ohusta (ehk ka kaitsjana on ta tubli).
Talle meeldivad hellitused, ta naudib tähelepanu.
Dogo on 'ühe mehe koer'. Ta aktepteerib küll
pereliikmeid ja saab ka lastega hästi läbi, ent
täiel määral kuuletub ta ainult peremehele.
Dogo üheks iseloomujooneks on veel ka koeravaenulikkus --
on ju esiisaks siiski võitluskoer. Seepärast tuleb
Dogot kutsikast peale korralikult teiste koertega harjutada, et see
koertevaenulikkus vanemas eas probleemiks ei saaks.
Dogo saab täiskasvanuks aeglaselt, isased alles
3-aastaselt, emased 2-aastaselt. Seega tema mängu- ja
uudishimu peab veidi pikemalt taluma kui paljude teiste mastiffite
puhul. Talle meeldib ka esineda, et tähelepanu saada: igas
Dogos on varjul väike trikimeister.
Dogo Argentino on intelligentne ja kiirelt õppiv, kuid ta
tei talu jõuga õpetamist. Teisisõnu, Dogoga
käitumisel tuleb alati meeles pidada, et tegemist on
jahikoeraga ja tema täieliku tähelepanu saamiseks tuleb
pidevalt tööd teha.
Viimaks (mitte väga iseloomu kirjeldav jutt): Dogo puhul
tuleb hoolas olla, et ta oma karvkatte tõttu
päikesepõletusi ei saaks, samuti peab teda
korrapäraselt treenima, et säilitada standardile kohast
muskulatuuri. Ca 10% Dogodest on kurdid, seega kutsika muretsemisel
peab kindlasti kontrollima, et kutsikas on kuulja. top
Kokkuvõte
tõukirjeldusest:
Dogo Argentino on üsna suur, väga jõuline ja
aukartustäratav koer.
Pea: massiivne, lameda pealuuga. Kolp ja koon
ühepikkused. Jõulised lõuad ja mustaks
pigmenteerunud, veidi raskepärased mokad. Must ninapeegel ning
kergelt ülespoole suunatud nina.
Silmad on tumedad või
pähklivärvi, mustade äärtega silmalaud. Silmad
peavad olema hästi lahus ning elava pilguga.
Kõrvad: kõrgel pea peal asetsevad,
kolmnurksed ja täielikult või osaliselt kikkis.
Kodumaal lõigatakse kõrvu.
Hambumus: tugev ja jõuline,
hästiarenenud hammastega.
Kael on tugev, hästi lihaseline ja kumer,
paksu kaelanahaga.
Keha: lai, sügav ja pikk rinnakorv. Hea
nurga all õlad ja õlavars, hästi lihaseline
esiosa. Seljajoon on turjalt saba kinnituskohani kergelt
laugjas.
Jäsemed: jõuline luustik, sirged ja
paralleelsed jalad, hästi lihaselised reied ja jõuline
nimmeosa. Tagaseisul mõõdukad nurgad.
Saba on pikk ja jäme, ulatub kannaotsteni.
Harilikult hoidub rippu, ent liikumisel ja töö juures
veidi kõrgemale ning on siis pidevas külgsuunalises
liikumises.
Karvkate on lühike, karm ja
läikiv.
Värvus on valge. On lubatud pigmenteerunud
laikude esinemine nahal. top
Pildid:

|