Testitud: IE 5.5, NS 6.1

Ajalugu:

Argentiina dogi on suhteliselt uus tõug. Algusaastaks võib lugeda 1925. aastat, mil 18-aastane Antonio Norez Martinez (kes oli ka edaspidi tõu planeerija) ja aasta noorem Augustin otsustasid luua jahikoera, mis sobiks suurte loomade jahiks Argentiina oludes. Vanemate ja ka perekonnatuttavate toetus oli suur ja poisid said plaani ellu viima hakata.

Aluseks otsustasid poisid kasutada Cordoba võitluskoera, kes oli tuntud oma ülima vapruse poolest ja kellede esiisade hulka kuulusid Inglise mastiff, Inglise buldog, bullterrier ja bokser (Cordoba võitluskoer on tänaseks välja surnud).

Noored Martinezid võtsid 10 emast Cordoba võitluskoera ning esimeseks prioriteediks oli poistel elimineerida nende võitlushimu ja luua jahiinstinkt. Esimese tõustandardi kirjutas Antonio juba 1928. aastal. Antoniost sai peale koolipõlve kirurg ja ta rafineeris oma plaane uuele tõule veelgi. Toodi sisse pointer, bokser, Taani dogi, bullterrier, bulldog, Iiri hundikoer, Prantuse mastiff, Pürenee mastiff ja viimaks Hispaania mastiff, kellelt igaühelt sai Dogo väärtusliku lisaomaduse (lähemalt loe altpoolt).

1956. aastal Antonio tapeti ning uus tõug oli seetõttu väljasuremise äärel; siiski Augustin võttis venna aretusplaanid üle ja kolis tõu peakorteri Cordobast Esqueli. Kuna Augustin oli ka Argentiina suursaadik Kanadas, kasutas ta seda võimalust, et Dogot maailmas reklaamida. Et argentiinlased ja nende naabrid kasutasid Dogot väga edukalt metssea- ja puumajahil, oli Dogo Argentinost kiiresti saamas legend.

1964. aastal tunnistati Argentiina kennelliidu poolt Dogo Argentinot kui koeratõugu ja 1973. aastal tunnistas sama ka FCI. 48 aastaga oli saanud kahe poisi unistusest tegelikkus. top

Esivanemad:

Antonio valem oli järgmine:

Cordoba võitluskoer, kellele ta lisas pointeri lõhnameele pärast, bokseri elavuse ja õrnuse pärast, Taani dogi suuruse pärast, bullterrieri kartmatuse pärast, buldog tugeva rindkere ja julguse pärast, Iiri hundikoera tema jahiinstinkti pärast, Dogue de Bordeaux' tugevate lõualuude pärast, Pürenee mäestikukoera tema valge karva pärast ja Hispaania mastiffi jõu pärast.

(mõned ajaloo ümberjutustajad on Pürenee mäestikukoera asendanud Pürenee mastiffiga, mõned üldse 'Great Pyrenean Mastiff'-iga. Tõepoolest, mõlema tõu nimi on sarnane, kuid minu teadmise kohaselt peaks tegemist olema ikkagi Pürenee mäestikukoeraga ehk 'Great Pyrenees'. Nende kahe tõu erinevuse seletust saad vaadata 'Mastin de los Pireneos' leheküljelt.) top

Kasutamine:

Alguses kasutati Dogot Argentiinas lisaks jahile armee ja politseitöö tarbeks, samuti pimedate juhtkoerana.

Praegu kasutatakse teda peamiselt jahiks, olgu siis jahitavaks metssiga, põder või lõvi. top

Iseloom:

Dogo vajab tugevat füüsilist kontakti inimesega. Ta huvitub kõigest, mida inimene ette võtab, ta naudib ka külaliste seltsi koos perega. Seda muidugi senikaua, kuni miski teda ega peremeest ei ohusta (ehk ka kaitsjana on ta tubli). Talle meeldivad hellitused, ta naudib tähelepanu.

Dogo on 'ühe mehe koer'. Ta aktepteerib küll pereliikmeid ja saab ka lastega hästi läbi, ent täiel määral kuuletub ta ainult peremehele.

Dogo üheks iseloomujooneks on veel ka koeravaenulikkus -- on ju esiisaks siiski võitluskoer. Seepärast tuleb Dogot kutsikast peale korralikult teiste koertega harjutada, et see koertevaenulikkus vanemas eas probleemiks ei saaks.

Dogo saab täiskasvanuks aeglaselt, isased alles 3-aastaselt, emased 2-aastaselt. Seega tema mängu- ja uudishimu peab veidi pikemalt taluma kui paljude teiste mastiffite puhul. Talle meeldib ka esineda, et tähelepanu saada: igas Dogos on varjul väike trikimeister.

Dogo Argentino on intelligentne ja kiirelt õppiv, kuid ta tei talu jõuga õpetamist. Teisisõnu, Dogoga käitumisel tuleb alati meeles pidada, et tegemist on jahikoeraga ja tema täieliku tähelepanu saamiseks tuleb pidevalt tööd teha.

Viimaks (mitte väga iseloomu kirjeldav jutt): Dogo puhul tuleb hoolas olla, et ta oma karvkatte tõttu päikesepõletusi ei saaks, samuti peab teda korrapäraselt treenima, et säilitada standardile kohast muskulatuuri. Ca 10% Dogodest on kurdid, seega kutsika muretsemisel peab kindlasti kontrollima, et kutsikas on kuulja. top

Kokkuvõte tõukirjeldusest:

Dogo Argentino on üsna suur, väga jõuline ja aukartustäratav koer.

Pea: massiivne, lameda pealuuga. Kolp ja koon ühepikkused. Jõulised lõuad ja mustaks pigmenteerunud, veidi raskepärased mokad. Must ninapeegel ning kergelt ülespoole suunatud nina.

Silmad on tumedad või pähklivärvi, mustade äärtega silmalaud. Silmad peavad olema hästi lahus ning elava pilguga.

Kõrvad: kõrgel pea peal asetsevad, kolmnurksed ja täielikult või osaliselt kikkis. Kodumaal lõigatakse kõrvu.

Hambumus: tugev ja jõuline, hästiarenenud hammastega.

Kael on tugev, hästi lihaseline ja kumer, paksu kaelanahaga.

Keha: lai, sügav ja pikk rinnakorv. Hea nurga all õlad ja õlavars, hästi lihaseline esiosa. Seljajoon on turjalt saba kinnituskohani kergelt laugjas.

Jäsemed: jõuline luustik, sirged ja paralleelsed jalad, hästi lihaselised reied ja jõuline nimmeosa. Tagaseisul mõõdukad nurgad.

Saba on pikk ja jäme, ulatub kannaotsteni. Harilikult hoidub rippu, ent liikumisel ja töö juures veidi kõrgemale ning on siis pidevas külgsuunalises liikumises.

Karvkate on lühike, karm ja läikiv.

Värvus on valge. On lubatud pigmenteerunud laikude esinemine nahal. top

Pildid: